Kinnisvaraturulon pakkumist lühiajaliselt raske suurendada, sest uute korterite juurdetekitamine võtab aega (planeerimine, kooskõlastused, ehitus, jms.). See tähendab, et järskude nõudlusmuutuste korral kinnisvaraturu hinnatase peabki üle tulistama ning nüüd on arendaja/pakkuja küsimus teha vahet ületulistamise ja pikaajalise tasakaalu vahel. See arusaam eeldab adumist, et järsu nõudluse kasvu tulemusel tekkinud hinnatase EI PEA jääma püsima.
Keda võiks tänases olukorras süüdistada?Kolm esimest punkti on "järelehüüd kadunukesele", st. need vead on juba olnud, ja tänane muutmine tulevikus väga enam ei aita. (Punkt 1 ja 2 on niikuinii juba muutunud/muutumas ning riigi rolli ülevaatamine nõudluse soodustamisel enam ei päästa).
Küll aitaks tänasest olukorrast võimalikult valutult väljuda ülesaamine kahest viimasest veast -- Esiteks, detailplaneeringute menetlemise protseduuri ülevaatamine, et tulevikus ei tekiks ehituskõlbuliku maa puudust. Ilus oleks ju, kui omavalitsusel oleks all väga tugev üldplaneering (kus kool, kus lastead, kus pood, kus elurajoon juba paigas) ning kodaniku detailplaneeringu menetlemine oleks üldplaneeringu alusel mingi nädala kahe küsimus (sh. näeks kodanik kohe üldplaneeringust ära ka, et mida naaberkrundist oodata saab).
Ning teiseks arendajate/pakkujate adekvaatne pakkumispoolne reaktsioon, mis teeks pikaajalise turu korda ja lubaks kõigil eluga ilusasti edasi minna. See tähendab aktsepteerimist, et vastutuult ei ole mõtet sõita ning n.ö. "cherry-picking" asemel objektide adekvaatset hinnastamist vastavalt nõudlusele ja objekti kvaliteedile. Siis saaks praegune valusa aja ruttu läbi ning olukord ei jääks aastateks vinduma.
Visualiseerida ja kirjeldada aitas tähelepanelik vaatleja. Vt ka TI foorum
No comments:
Post a Comment